PEEGLI VAIKIV SALADUS

On ilu, mis püüab pilku, ja ilu, mis jääb mõtetesse kauaks pärast seda, kui pilk on juba mujale pöördunud.

See peeglikapp kuulub viimaste hulka.

Sügavsinine pind loob väärika tausta punastele pojengidele, mille õied mõjuvad peaaegu kuninglikult. Peeglit raamivad antiikse ilmega puidust roosid, justkui oleks aeg need sinna asetanud ja seejärel otsustanud oma saladused endale hoida.

Selles kapis kohtuvad kaks maailma: peegli külm ausus ja lillede ajatu ilu. Üks näitab seda, mis on nähtav. Teine tuletab meelde, et kõige tähenduslikum ei pruugi kunagi olla silmaga mõõdetav.

Võib-olla on peegel näinud inimesi, kes on selle ees oma otsuseid langetanud, maske kohendanud ja naeratusi harjutanud. Võib-olla on ta olnud tunnistajaks hetkedele, mil inimene on jäänud iseendaga kahekesi ning küsinud peegelpildilt midagi, millele ükski peegel vastata ei oska.

Ja ometi pole selle kapi ilu kurb ega habras.

Selles on väärikust, eneseteadlikkust ja pisut salapära. Punased pojengid ei palu tähelepanu, vaid võtavad selle loomulikult endale. Puidust roosid ei püüa võistelda elavate õitega — nende ilu peitub ajatus vormis. Sügavsinine kapp seob kõik üheks tervikuks, milles romantika ei muutu magusaks ega elegants kaota oma iseloomu.

See pole mööbliese, mis püüab sobituda igasse ruumi.

See on ese, mille ümber ruum võib oma iseloomu kujundada.

Sest tõeline elegants ei seisne selles, et kõik on nähtav, selgitatud ja kõigile arusaadav. Mõnikord sünnib selle kõige sügavam mõju just sellest, mis jääb ütlemata.

Ja peegel?

Tema ei räägi kunagi.

Ta jätab saladuse sellele, kes julgeb sellesse vaadata